Kuidas äratada meie vaim

Fotokrediit: https://unsplash.com/photos/rGd8t-gbS5M
„Ärge küsige, mida maailm vajab. Küsi, mis paneb sind elusana tulema, ja mine tee seda. Sest maailm vajab elusalt tulnud inimesi. ”~ Howard Thurman

Vanemaks saades ja oma elu pärastlõunale lähenedes näen asju palju selgemalt. Lõpuks saan aru, et oleme vaimsed olendid, kellel on inimlik kogemus. Ma mõistan tõeliselt vaimsuse tähendust ja vajadust selle järele meie elus.

Minu jaoks erineb vaimsus religioossest olemisest, kuna näen seda kui otsest suhet kõrgeima olendiga - kogu elu allikaga. Ma mõistan kõigi religioonide olemuslikku väärtust ja aktsepteerin paljusid nende imelisi õpetusi, kuid ma pole seotud ühegi nende dogmaga.

Saan selle allikaga oma hinge kaudu ühenduda, kui õpin, kuidas oma südant kuulata. Olen oma vaimus lihtsustanud kogu vaimsuse tähendust üheks fraasiks: äratades üles oma elukindlust.

See ärkamine või vaimsus tähendab, et ma usun millessegi suuremasse kui inimkond. Ma usun ülimasse võimu, kellel on mingisugune maine kord. Võimsus, mis on meid loonud sellises täiuslikkuses, mida tõestab asjaolu, et me koosneme triljonitest rakkudest, mis kõik töötavad täiuslikult.

See tähendab, et elu pole midagi enamat kui lihtsalt juhus ja juhus. Kõik ja kõik on selles universumis ühendatud nagu meie keha rakud. See tähendab, et me usume elamisse ja mis veelgi tähtsam, et elul on tähendus ja et meie elu on oluline suures plaanis.

Ma näen oma elu siin maa peal kui eneseavastamise rännakut, et füüsilise olendina elades mäletaksin oma seost allikaga. Mida rohkem ma sellisel viisil õpin ja kogen, kus olen teadlik oma seosest iga kord, kui olen inimene, seda enam arenen olendina.

Enamasti ei mäleta ma aga kogu aeg oma allikat. Või ei suuda ma kogu aeg oma elavust äratada, hoolimata sellest, mida ütlevad parimad gurud ja õpetajad. Kedagi ei saa kogu aeg 100% valgustada.

Ma mäletan oma allikat mõnel hetkel, näiteks kui mediteerin või tegelen mõne sellise tegevusega, mida ma nii väga armastan. Siis ma kaotan selle uuesti, kuna mõni halvustav sündmus ilmub järsku ilma ette teatamata, nagu keegi, kes mind liikluses segab või viimane hoiatuskiri arve tasumiseks.

Elu on nüüd nii kiire, et paljud asjad tõmbavad meid eemale. Unustame suure pildi sellest, mis kõige tähtsam, ja seos, mis meil oli allikaga või elatustunne, kaob kergesti.

Olen välja töötanud järgmised harjumused ja tavad, millega järjepidevalt tegelen, mis on minu jaoks osutunud hindamatuks, et ma püsiksin ühenduses ja ligilähedane oma elutarkusele.

  1. Varane ärkamine: ma armastan varakult üles ärgata, et vaikuse hääl ja päikesetõus (kui mul on privileeg selle tunnistajaks olla) mu hinge tungiks.
  2. Meditatsioon: hommikul rahulikult istumine või 20 minutit mediteerimine kasvatab minu elus rahu ja rahulikkust, et aidata mind autentsuse poole.
  3. Ajakirjandus: jälle teen seda hommikul vahetult pärast meditatsiooni ning kirjutan ja kirjutan - peatumata - oma tunnetest, mõtisklustest ja praegustest mõtetest. Mainin ka kolme asja, mille eest olen selle päeva eest tänulik.
  4. Lugemine: nii lihtne kui see ka kõlab, on taaslugemine, kui ma nii kaua talveune ajal peatusin, viinud minu ärkamiseni. See on aidanud mul oma kinnisest kastist välja tulla ja näidanud, et seal on ka palju teisi maailmu. See viis mind ka paljude asjadeni, mida ma täna armastan, näiteks kirjutamine, õppimine ja oma mõtte lahti hoidmine.
  5. Harjutus: tegelesin koolis käimisega alati spordiga, kuid unustasin kuidagi normaalse eluviisiga elades kõik liikumise ja liikumise. Ära küsi, miks. Mul pole reaalset vastust. Jooksmisest on saanud kirg ning jõusaalis käimine ja jalgpalli mängimine tõstab mu endorfiinide taset ja tõstab mu üldist meeleolu, mis trügib mu elu lõpuni kõikvõimalikel viisidel.
  6. Olles teadlik: olen valinud konkreetsed asjad, mida teen päevasel ajal, kui sukeldun sellesse tegevusse, laskmata mõtetel eksida või neid segada; näiteks kui ma joon hommikul oma ainsa kohvi. Sellest on saanud püha rituaal, nagu ma tahaksin selle teha, lasta sellel natuke aega istuda ja enne esimese lonksu võtmist sisse hingata tugev, rikkalik aroom. Jätkan selle joomist mõni minut, mõtlemata peale kohvi.
  7. Üksindus: Ma ei saa öelda piisavalt selle kohta, kuidas see on mind mu elus aidanud. Olen õppinud üksi ennast nautima, kajastama ja analüüsima, mis mulle sobib. Olen õppinud eristama müra, mis mind piinab, ja muusikat, mis võib mind elavdada. Olen hakanud loodust rohkem hindama ja vabas õhus olemist sagedamini tegema. Armastan nüüd vaevata mind ümbritseva elu ilu ees, olgu see siis saja-aastane puu või veidi üle minu lendav merekarude kari.
  8. Ärge järgige ühiskonda ja selle reegleid: otsustades, kuidas oma päeva veeta või mida oma energiaga teha, vaatan, mis on minu jaoks kõige olulisem. Olen hakanud paljudes olukordades kasutama Stephen Covey põhimõtet, et alustaksin lõppu, kasutades eesmärgina, mille poole liikun, oma autentsust ja teostust. Lõpuks mõistan, et enamik meist elab nagu lambad, mitte sellepärast, et oleme õnnelikud, vaid selleks, et vältida oma elu status quo häirimist. Me võitleme päev ja öö, et jääda oma mugavustsoonidesse. Me ihkame kuuluvustunnet, mille ühiskond meile annab.
  9. Loovus: me kõik oleme ainulaadsed isikud ja just meie loovuse kaudu suudame väljendada oma tõelist iseennast ja lasta kuulda meie tegelikke hääli. Ma kasvasin üles eeldades, et loovus tähendab Hemingwayks sündimist ja sellise raamatu koostamist nagu „Vanamees ja meri“ või Picassoks saamist ja Les Demoiselles d’Avignoni maalimist. Pärast seda, kui hakkasin loomingulisemaks muutuma, olgu see siis minu kire väljendamine kirjutades või väikeste asjade tegemise kaudu - Instagramis pildikoodide loomisega, olen leidnud sisemise rahulolu, mis on voolanud mu elu kõigisse valdkondadesse. Jällegi: mida rohkem ma seda loovuse lihast painutan, seda paremaks ma saan ja seda rohkem sisemist rõõmu tunnen enda sees.
  10. Teie hõimu leidmine: meie pere ja sõbrad on meie tasakaal, meie elu aluspõhi, kuid mõnikord ei mõtle me samal lainepikkusel. Sellisena olen Internetist leidnud oma hõimu ja need ergutavad mu mõtlemist ja laiendavad silmaringi.

Olen oma teekonnast leidnud ka mõned inimesed, kes on osutunud musideks ja treeneriteks, kes näitavad mind ikka ja jälle, et juhatada mind oma õigustatud teele.

Elujõulisus on midagi, mis on meist igaühel ainulaadne ja erinev, ning see ei pea olema revolutsioon, mis muudaks teie elu täielikult. Sageli on see väike näpistamine, kuhu lisate teatud asju, mis panevad teid ellu.

Kuid ma usun, et vajame enesearengut ja kaasinimeste kaasamist, enne kui meie elu saab tähendusrikkaks, sest alles siis võime ärgata oma elurikkusele.

Nii et ma olen ärganud oma täieliku elamisvõime järele?

Kas ma olen see, kes ma olema pean?

Ei, ma pole seal isegi poolel teel.

Olen kindel, et lähiaastatel avastan endaga palju uusi aspekte. Lahendan tavade kasutamist, mida praegu teen.

Kuid ma tean, et olen õigel teel ja naudin teekonda oma autentsuse juurde.

Üleskutse tegevusele

Kas teile meeldis see lugu? Kas soovite lugeda rohkem selliseid lugusid? Liituge meie uudiskirjaga ja saate igal nädalal teile postkasti parimaid lugusid, mida meil pakkuda on.

Siit leiate meie infolehe.